Templid
Kreeka ehituskunsti suurimaks saavutuseks on templid. Vanimad templijäänused pärinevad arhailisest ajast (6. sajand e.m.a.), kui puu asemel hakati ehitusmaterjalina kasutama lubjakivi ja marmorit. Arvatakse et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu- nelinurkne ehitis, mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Sellisest lihtsast hoonest arendati välja mitmed keerukama põhiplaaniga templitüübid. Kõige tavalisem tempel seisis astmeliselt tõusval alusel.
Ta koosnes akendeta ruumist, kus asus jumalakuju, ning hoone ümber ühes või kahes reas seisvaist sammastest. Sambad toetasid talastikku ja viilkatust. Suurimat tähelepanu pöörasid kreeklased templi kaunile ja harmoonilisele välisilmele.
Templi ehitamise kehtisid kindlad reeglid. Mõõdud, üksikosade suhted ja sammaste arv olid täpselt kindlaks määratud.
Kreeka ehituskunstis valitses kolm stiili (reeglite ranguse tõttu nimetatakse neid orderiteks)- dooria, joonia ja korintose.
Vanim neist on dooria order, mis tekkis juba arhailisel ajastul. See on tugev, mehine ja lihtne. Nimetuse sai stiil doorlaste hõimult, kelle juures ta välja arenes. Dooria sammas on raskepärane ja keskosas pisut jämedam; tundub nagu pingutuks ta talade raskuse all. Samba ülaosa- kapiteeli moodustavad kaks pealistikku plaati, neist alumine on ümmargune, ülemine nelinurkne. Samba kõrgust rõhutavad veel püstvaod, nn. kannelüürid Sambaile toetuva talastiku alaosa moodustab kaunistusteta ematala (argitraav), ülaosas käib ümber terve templi kaunistusriba- friis. See on tehtud vaheldumisi asetatud plaatidest, millest ühtedel (nn. triglüüfidel) on kaks püstvagu, teised (metoobid) on kaunistatud reljeefidega. Katuseservades eenduvad simsid katuse kummaski otsas tekivad kolmnurksed viilud (tümpanonid), mis samuti kaunistatakse reljeefidega. Siin on loetletud templite üksikosad, mida võib kohata ka hilisemate ajastute ehituskunstis.
Tänapäeval paistavad templite jäänused kõik ühtlaselt valevana, sest nende kunagised värvid on aegade jooksul maha pudenenud. Uuena olid aga templite friisid ning simsid värvitud, kõige sagedamini punase ja sinisega.
Joonia stiil tekkis Väike-Aasias Joonia maakonnas. Sealt levis ta ka päris-Kreekasse. Võrreldes dooria stiiliga on joonia sambad saledamad ja enam kaunistatud. Iga sammas tõuseb eriliselt aluselt – baasilt. Kapiteeli ülaosas on padjakujuline kivi, mille otsad oleksid nagu rulli keeratud. Selliseid keerdunud moodustisi nimetatakse voluutideks.
Hellenistlikul ajastul, kui ehituskunstis hakati suuremat rõhku panema toredusele, said ülekaalu korintose stiilis kapiteelid. Neid katavad rikkalikult mitmesugused taimemotiivid, sealhulgas akantuse lehtede kujutised.
Ta koosnes akendeta ruumist, kus asus jumalakuju, ning hoone ümber ühes või kahes reas seisvaist sammastest. Sambad toetasid talastikku ja viilkatust. Suurimat tähelepanu pöörasid kreeklased templi kaunile ja harmoonilisele välisilmele.
Templi ehitamise kehtisid kindlad reeglid. Mõõdud, üksikosade suhted ja sammaste arv olid täpselt kindlaks määratud.
Kreeka ehituskunstis valitses kolm stiili (reeglite ranguse tõttu nimetatakse neid orderiteks)- dooria, joonia ja korintose.
Vanim neist on dooria order, mis tekkis juba arhailisel ajastul. See on tugev, mehine ja lihtne. Nimetuse sai stiil doorlaste hõimult, kelle juures ta välja arenes. Dooria sammas on raskepärane ja keskosas pisut jämedam; tundub nagu pingutuks ta talade raskuse all. Samba ülaosa- kapiteeli moodustavad kaks pealistikku plaati, neist alumine on ümmargune, ülemine nelinurkne. Samba kõrgust rõhutavad veel püstvaod, nn. kannelüürid Sambaile toetuva talastiku alaosa moodustab kaunistusteta ematala (argitraav), ülaosas käib ümber terve templi kaunistusriba- friis. See on tehtud vaheldumisi asetatud plaatidest, millest ühtedel (nn. triglüüfidel) on kaks püstvagu, teised (metoobid) on kaunistatud reljeefidega. Katuseservades eenduvad simsid katuse kummaski otsas tekivad kolmnurksed viilud (tümpanonid), mis samuti kaunistatakse reljeefidega. Siin on loetletud templite üksikosad, mida võib kohata ka hilisemate ajastute ehituskunstis.
Tänapäeval paistavad templite jäänused kõik ühtlaselt valevana, sest nende kunagised värvid on aegade jooksul maha pudenenud. Uuena olid aga templite friisid ning simsid värvitud, kõige sagedamini punase ja sinisega.
Joonia stiil tekkis Väike-Aasias Joonia maakonnas. Sealt levis ta ka päris-Kreekasse. Võrreldes dooria stiiliga on joonia sambad saledamad ja enam kaunistatud. Iga sammas tõuseb eriliselt aluselt – baasilt. Kapiteeli ülaosas on padjakujuline kivi, mille otsad oleksid nagu rulli keeratud. Selliseid keerdunud moodustisi nimetatakse voluutideks.
Hellenistlikul ajastul, kui ehituskunstis hakati suuremat rõhku panema toredusele, said ülekaalu korintose stiilis kapiteelid. Neid katavad rikkalikult mitmesugused taimemotiivid, sealhulgas akantuse lehtede kujutised.
Artemise tempel
Umbes 550. aastal pärast seda, kui Lüüdia kuningas Kroisos oli vallutanud Väike-Aasia rannikul paikneva Kreeka linna Efose, ehitas ta sinna jumalanna Artemise auks uhke templi. Templi siseruumis, mida nimetati pühamuks, paiknes jumalanna hiilgav kuju, mida kaunistasid kalliskivid ja väärismetallid. Artemisionina tuntud tempel sai kuulsaks ja meelitas ligi kummardajaid nii lähedalt kui kaugelt. Kuid 356. Aastal e.K.r. ühel ööl süütas Herostratose- hullumeelne templi põlema. Hoone katus varises sisse, sambad kukkusid ümber ja jumalannakuju prantsatas maha. Kui Aleksander Suur mõni aasta hiljem Efeose vallutas, otsustas ta Artemise templi üles ehitada. Aastaks 250. e.K.r oli tempel taastatud endises hiilguses ja kuulutati peatselt üheks seitsmest maailmaimest. Aleksander Suur ise ei näinud iialgi oma unistuse täitumist, sest Artemise templi ülesehitamine võttis Efose elanikelt 120 aastat. Artemise tempel oli üks oma aja suuremaid. Ristkülikukujuline tempel oli 52 meetrit lai ja 112 meetrit pikk. Templil oli 127 sammast. Neid kaunistasid keerulised skulptuurid, mis kujutasid jumalate ja kangelaste vägitegusid.
Templi põhiplaan koosnes pearuumist ja sammaskojast. Kaks rida massiivseid sambaid pikkusega 20 meetrit ja läbimõõduga 3 meetrit asetsesid paralleelselt templi seintega. Pärast seda, kui templi vundament oli rajatud ja põrand ehitatud, hakati sambaid aegamööda plokk ploki kaupa kõrgemaks ehitama. Raskete kiviplokkide ülestõstmiseks kasutati kraanasid ja talisid, ning kui ehitise ilme hakkas juba kujunema, püstitati tema ümber tellingud. Hoone ehitati lubjakivist ja kaeti marmoriga, välja arvatud sambad, mis tahuti läbinisti marmorist. Kõige viimasena ehitati templi katus ja pärast seda asusid tööle skulptorid, et kaunistada templit kunstiteostega mis tegid ta kuulsaks. Iga sammas pandi kokku umbkaudu 12 ümmargusest kiviplokist, mis paigutati täpselt üksteise otsa. Samba alumine plokk oli enne paigaldamist skulptuuriks väljaraiutud, kuid ülejäänud viimistlemine toimus hiljem. Kiviraidurid tahusid sambale ülevalt alla vaod, mida nimetatakse kannelüürideks. Muistses kreeka mütoloogias oli Artemis jahi- ja viljakusjumalanna. Artemise kuju Efesose templis oli valmistatud kullast, hõbedast, eebenipuust ja mustast kivist.
Templi varemed vajusid aegamisi pinnasesse ja kadusid vaateväljalt. Sajandeid ei teadnud keegi, kus tempel asus. Lõpuks aastal 1863 avastas inglise insener Wood templi täpse asukoha.
Templi põhiplaan koosnes pearuumist ja sammaskojast. Kaks rida massiivseid sambaid pikkusega 20 meetrit ja läbimõõduga 3 meetrit asetsesid paralleelselt templi seintega. Pärast seda, kui templi vundament oli rajatud ja põrand ehitatud, hakati sambaid aegamööda plokk ploki kaupa kõrgemaks ehitama. Raskete kiviplokkide ülestõstmiseks kasutati kraanasid ja talisid, ning kui ehitise ilme hakkas juba kujunema, püstitati tema ümber tellingud. Hoone ehitati lubjakivist ja kaeti marmoriga, välja arvatud sambad, mis tahuti läbinisti marmorist. Kõige viimasena ehitati templi katus ja pärast seda asusid tööle skulptorid, et kaunistada templit kunstiteostega mis tegid ta kuulsaks. Iga sammas pandi kokku umbkaudu 12 ümmargusest kiviplokist, mis paigutati täpselt üksteise otsa. Samba alumine plokk oli enne paigaldamist skulptuuriks väljaraiutud, kuid ülejäänud viimistlemine toimus hiljem. Kiviraidurid tahusid sambale ülevalt alla vaod, mida nimetatakse kannelüürideks. Muistses kreeka mütoloogias oli Artemis jahi- ja viljakusjumalanna. Artemise kuju Efesose templis oli valmistatud kullast, hõbedast, eebenipuust ja mustast kivist.
Templi varemed vajusid aegamisi pinnasesse ja kadusid vaateväljalt. Sajandeid ei teadnud keegi, kus tempel asus. Lõpuks aastal 1863 avastas inglise insener Wood templi täpse asukoha.
